Lahtirullumine – vestlus Marianna Liigiga enne esiettekannet

3. mail kell 19.00 toimub Eesti Raadio 1. stuudios kontsert, kus Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Muusika Päevade koostöös jõuavad esiettekandeni neli uut teost. Laval on dirigent Valle-Rasmus Roots, pianist Tähe-Lee Liiv, tšellist Marcel Johannes Kits ja Tallinna Kammerorkester. Kontserdil kõlab Lepo Sumera „Symphōnē“ (1998) ning esmakordselt jõuavad publikuni Kristjan Kõrveri „Sõnatute õhkamistega“, Lauri Jõelehe tšellokontsert ning Marianna Liigi teos „Lahtirullumine“ klaverile ja kammerorkestrile.

Marianna Liik on tuntud kui helilooja, kelle muusikas põimuvad akustilised ja elektroonilised elemendid, erinevad kõlavärvid ja -detailid ning terviklik vormitunnetus. Uue teose „Lahtirullumine“ puhul vestlesime temaga loomise lähtepunktidest, kõlamaailmadest ja tõlgendamisest.

Foto: Maarja Liik

Eesti Muusika Päevadel tuleb esiettekandele sinu uus teos. Mis oli selle teose loomise algimpulss?

Paljude muusikaliste kujundite otsimisest ja katsetamisest said antud teose jaoks määravaks kaks peamist ideed. Esimene neist on klaveri improvisatsioonist sündinud korrastatud muster, mis saab alguse ühe noodi kordusest. See käivitab teose hargnemise ning koos keelpillide järkjärgulise lisandumisega kujuneb sellest omamoodi helide võrgustik. Teiseks oluliseks lähtekohaks oli üks harmooniajärgnevus, mis väga erinevatel kujudel lahti rullus. Kuigi see harmooniline alus ei pruugi kuulajale otseselt tajutav olla, on see siiski oluliseks pidepunktiks teose struktuurile ja arengule. Just sellest pidevast transformatsioonist kasvas välja ka teose pealkiri „Lahtirullumine“.

Teos on kirjutatud klaverile ja kammerorkestrile – kooslus, mis võib olla nii intiimne kui ka dramaatiline. Millise dünaamika oled sa nende kahe vahel loonud? Kas klaver on pigem solist või partner? 

See on mu esimene kord kirjutada soolopillile ja orkestrile, mistõttu on ka minu enda jaoks põnev ja ootusärev kogemus kuulda, kuidas see kooslus reaalsuses toimima hakkab. On hetki, kus klaveripartii tõuseb esile ja juhib muusikalist protsessi, kuid samas sulandub see sageli keelpillide struktuuri sisse, olles osa laiemast helikoest. Mulle tundub, et just keelpillid kujutavad endast sageli olulisi allhoovusi ja lainetusi, mis kas liiguvad klaveriga kaasa, annavad sellele impulsi või vastupidi – kannavad ja raamivad klaveri liikumist.

Kas sul oli teost kirjutades mõni sisemine narratiiv või kujund, mis aitas sul vormi ja kõlapilti suunata?  

Kuigi pealkiri „Lahtirullumine“ tekkis alles pärast teose valmimist, oli teose loomisel minu jaoks keskne impulss harmooniate lahti hargnemise protsess. Sageli mõtlen muusikast üsna abstraktselt, kuid teosega alustamisel aitab mind tihti töö konkreetsete muusikaliste kujunditega. Katsetan erinevaid seoseid ja struktuure, otsin sobivat tunnetust ja sisemist liikumist, püüdes usaldada seda suunda, kuhu teos ise end viib.

Mida sa helikeele või struktuuri poolest selle teosega otsisid? Kas katsetasid mõne uue tehnika või mõtteviisiga võrreldes oma varasemate töödega?

Kindlasti peegeldub ka selles teoses minu varasem kogemus elektroakustilise muusika loomisel – eelkõige mõtlemises helikihtide (layerite) kaudu. Kui kompositsiooniline „karkass“ oli paigas, siis hakkas loo edasist arengut tugevalt mõjutama dünaamika. Mõtlesin palju selliste mõistete peale nagu fade in ja fade out, mistõttu kasutasin teadlikult al niente ja dal niente efekte – eesmärgiks oli luua võimalikult sujuv, justkui helitugevuse liuguriga kujundatud dünaamiline liikumine. Arvan, et see lähenemine on selles teoses varasemaga võrreldes palju selgemalt esiplaanil.

Nagu mitmeski mu varasemas teoses, leidub ka siin mulle omast ostsilleerimist – kord korrapäraste, kord ebakorrapäraste mustritena. Kuigi faktuuri loomisel tuginen nii mõnigi kord eelnevatele kogemustele ja katsetustele, püüan igas uues teoses lisada uusi detaile ja võtta väikseid riske – sest täpset kõlalist tulemust ei saa kunagi lõpuni ette ennustada. Näiteks ootan väga, kuidas selle teose kiired ja ebakorrapärased spiccatod reaalselt kõlama hakkavad. Olen küll sarnast faktuuri ühes sümfooniaorkestri teoses katsetanud, kuid „Lahtirullumisse“ olen lisanud uusi kihte ja nüansse, mille omavaheline kõla saab lõplikult selgeks alles proovides.

Kui palju sa mõtled heliloojana kuulaja kogemusele? Kas püüad midagi konkreetselt edasi anda või jääb tõlgendamine täielikult interpreedi ja kuulaja hooleks?

Mu püüdlus on alati olla vastutustundlik kuulaja suhtes. Väga palju kaalun, mida, kuidas ja millisel viisil partituuris üles ehitada, et tekiks terviklik kõlamaailm. Samas ei soovi ma sageli midagi liiga konkreetselt öelda või kirjutada. Pealkiri annab kuulajale küll vihje, aga see ei tähenda, et seda peaks tingimata nii tajuma.

Mis puudutab partituuri tõlgendamist, siis see on heliloojale pidev õppimisprotsess, kuidas ja mismoodi oma ideid partituuris edasi anda. Kui helilooja saab proovides osaleda, on tal võimalus mõningaid protsesse vajadusel suunata, kuid suures plaanis on interpreedil noodikirjale hinguse andmisel tõlgendus- ja otsustusvabadus.

Helilooja Marianna Liik (sünd 1992) on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri Helena Tulve ja Margo Kõlari juhendamisel ning täiendanud end Antwerpenis Wim Henderickxi juures. Tema muusika on kõlanud paljudel rahvusvahelistel festivalidel ja ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, muuhulgas Kultuurkapitali aastapreemia (2023). Tema loomingut iseloomustavad värviküllased tämbrikombinatsioonid, kihiline faktuur ja vormiline tundlikkus.

Annika Lõhmus