Tallinna Kammerorkester tõestab üha uuesti, et dirigent pole alati muusikalise terviku loomisel vajalik. Kui orkestri ees seisab karismaatiline ja inspireeriv kontsertmeister nagu Peter Spissky, muutub ka barokkmuusika elavaks, tantsuliseks ja hingestatud kunstiks.
Jaanuari viimasel päeval pakub Tallinna Kammerorkester koos vanamuusika tippinterpreedi Peter Spisskyga muusikaelamuse, mille raames kõlab Purcelli, Händeli ja Vivaldi looming. Kontsert toimub reedel, 31. jaanuaril kell 19.00 Tallinna Mustpeade majas. Muusikasõpru ootab ees unustamatu barokkmuusika pidu. Peter Spissky jagab järgnevas intervjuus oma nägemust barokkmuusika olemusest ja sellest, kuidas barokkmuusika esitamist saab muuta tõeliseks kunstiks.
Foto: Jens Nørbæk
Kui te peaksite kirjeldama barokkmuusikat ühe lausega, siis kuidas te seda teeksite?
Barokkmuusikat esitatakse sageli väga igavalt, tundetult, entusiastlike rõhkudega igal noodil, mis kipub võimendama muusika ühetaolisust ja staatilisust. Tulemuseks on see, et parimal juhul lööd jalaga takti kaasa või siis teed kõik endast oleneva, et ignoreerida seda hotelliliftis.
Aga barokkmuusikale saab nagu uinuvale kaunitarile elu sisse puhuda! Võlusõnaks on tants. Kui tunnetad tantsulist liikumist oma kehas, siis elustuvad sinu jaoks ka pealtnäha lihtsakoelised mustrid noodipaberil. Korraga vabastad end rõhkudest, dünaamikast ja taktijoontest. Muusika muutub laineteks, kallistusteks, hüpeteks, jooksmiseks, paitusteks, võitlusteks, karjeteks... Seega – pika sissejuhatuse järel oleks minu ühelauseline kirjeldus barokkmuusika kohta järgmine:
„Barokkmuusika on inimeste tantsuline koosliikumine.“
Kui saaksite ajas rännata ja kohtuda ühe barokiajastu heliloojaga, siis kes see oleks ja miks?
Mulle meeldiks minna Telemanniga õlut jooma (et nautida tema huumorimeelt). Õhtust sööksin koos Händeliga (teades tema suurt isu). Vivaldilt võtaksin mõne tunni. Bachi ei julgeks ma vist kõnetadagi, aga hiiliksin kirikusse, kui ta istub oreli taga ja improviseerib. Koos Purcelliga jämmimine kõlaks hästi. Samuti kuulaksin meelsasti Lully proovi (ohutus kauguses) ning läheksin Farinelli sooloõhtule (et kogeda ehtsat asja ja uurida temalt, kas ta suudaks ette kujutada kontratenorit laulmas enda asemel 250 aastat hiljem). Ma lõpetaksin oma reisi veel ühe õllega Telemanni seltsis (küsides seekord tõsiseid nõuandeid, kuidas edukalt vabakutselise muusikuna karjääri teha).
Mis on teie arvates ilma dirigendita musitseerimise eelis? Kas see mõjutab muusikalist väljendust ja kui, siis kuidas?
Ma väidan, et barokkmuusika on tants, koosliikumine. See eeldab vabadust neilt, kes selles tantsus osalevad. Niisugust vabadust kohtame rahvamuusikas, popmuusikas ja džässis. Aga nagu ma ei suudaks ette kujutada kedagi kätega vehkimas Charlie Parkeri, The Beatles’i või mustlasbändi ees, pole mingit mõtet püüda kontrollida Händeli või Bachi muusikat esitavate interpreetide omavahelist suhtlust. Las nad tantsivad...
Peter Spissky on Euroopa ühe juhtiva barokkorkestri Concerto Copenhageni kontsertmeister ja Kopenhaagenis/Malmös asuva uue põlvkonna vanamuusikutest koosneva ansambli Camerata Øresund muusikajuht. 2022. aasta septembrist on Peter Spissky ka Stockholmi Confidencen Opera & Music Festivali kunstiline juht. Külaliskontsertmeistri ja dirigendina esineb ta regulaarselt Barokkanerne’i (Norra), Soome Barokkorkestri, Jönköping Sinfonietta (Rootsi) ja Tallinna Kammerorkestri koosseisus.
Annika Lõhmus