Tõnu Kaljuste: „MacMillani „Stabat Mater“ jätkab muusikalist teekonda sealt, kus see kunagi pooleli jäi“

17. aprillil EMTA kontserdi- ja teatrimajas ning 18. aprillil Tartu Pauluse kirikus saab Eesti publik kuulda üht tänapäeva kõige erilisemat ja hingeminevamat kooriteost – James MacMillani „Stabat Materit“, mida esitavad Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Tegemist on teose esmaettekandega Eestis – erakordse võimalusega nautida seda teost meie tippmuusikute esituses.

„Stabat Mater“ (2015) on loodud 13. sajandi ladinakeelsele tekstile, mis kujutab Maarja leina oma poja, ristilöödud Kristuse pärast. MacMillani muusika kannab seda draamat erakordselt isiklikul ja väljendusrikkal moel, tuues esile kannatuse, leina ja lunastuse vahelise tee.

MacMillani teoseid on Kaljuste juhatusel esitatud mitmel pool maailmas, kuid nüüd jõuab esmakordselt Eesti kuulajateni ka „Stabat Mater“. Rääkisime Tõnu Kaljustega tema seosest selle muusikaga ja selle tähendusest praeguses ajas.

Mis teid James MacMillani loomingus köidab ja miks olete ikka ja jälle tema muusika juurde naasnud?

Kindlasti on kuulajad tähele pannud, et mu repertuaaris on teatud aegadel olnud fookuses heliloojad mitte ainult ühe teosega. Kui esitasime 2001. aastal esmakordselt MacMillani teost „Seitse viimast sõna ristil“, oli selle mõju niivõrd suur, et soovisin seda juhatada veel ja veel. Panin teose kavadesse nii Lätis, Norras, Rootsis, Soomes kui ka Kanadas, tuues selle lavale sealsete kollektiividega. Igal pool oli teose mõju nii sügav, et see jäi kohalike muusikute repertuaari. „Stabat Mater“ on ajaliselt ja mõtteliselt teose „Seitse viimast sõna ristil“ jätk.

Miks te soovite just „Stabat Materit“ Eesti publikule esitada? Mis teeb selle teose praegu eriliselt kõnekaks?

Liturgilise kaarena võiks paigutada teose „Seitse viimast sõna ristil“ kell 12-st kella 6-ni ning „Stabat Materi“ kella 6-st kella 12-ni – see sümboliseerib teekonda lunastuse ja leina vahel. Mõlemad on sama sündmuse visuaal-kõlalised väljendused – ka muusikaline materjal on teostel sarnase kõlapildiga. Risti kujundit silmas pidades võiks „Seitse viimast sõna ristil“ olla paigutatud Jeesuse risti ülaossa (teoses kõlavadki Jeesuse viimased sõnad enne surma), alla risti jalamile aga „Stabat Materi“, kuna tekst keskendub Maarjale, kes leinab oma poega risti all. Üks meie kahest kontserdist toimub Suurel Reedel, mis on sellele muusikale väga sobilik kontekst.

Kas „Stabat Materis“ on mõni konkreetne hetk või muusikaline motiiv, mis teid isiklikult kõige enam puudutab?

Eriliselt puudutab asjaolu, kui oled tajunud, mismoodi muusikaline teekond jätkub sealt, kus see kunagi teosega „Seitse viimast sõna ristil“ pooleli jäi – „Seitse viimast sõna ristil“ lõppes Jeesuse viimaste hingetõmmetega. „Stabat Mater“ algab nendega. Saame jälgida Maarja valu ja kaastunnet, mis on väljendatud väga nüansirikkalt ja jõuliselt.

MacMillani teoseid on esitatud väga erilistes paikades, sealhulgas Sixtuse kabelis. Kui teil oleks vabad käed valida Eestis ükskõik milline paik MacMillani „Stabat Materi“ esitamiseks – olgu see siis looduslik keskkond, ajalooline hoone või midagi ootamatut –, millise koha te valiksite ja miks?

EMTA saali, sest seal on võimalik saavutada koori ja orkestri vahel ideaalilähedane tasakaal. See on keskkond, kus detailid pääsevad esile ja tervik kõlab täpselt nii, nagu see peaks kõlama.

Sir James MacMillan (1959) on Šotimaalt pärit helilooja, dirigent ja organist, kelle loomingus peegelduvad sügavad religioossed ja kultuurilised kihistused. James MacMillani muusika on tuntud oma tugeva emotsionaalsuse ja sügava vaimse mõõtme poolest. Tema teosed, milles põimuvad šoti rahvamuusika, katoliku usu ja sotsiaalse teadlikkuse mõjutused, on leidnud tee maailma mainekaimatele lavadele. „Stabat Mater“ on üks tema silmapaistvamaid teoseid, mille esiettekanne toimus 2016. aastal Londonis Barbicani keskuses ning mida 2018. aastal esitati Vatikanis Sixtuse kabelis – tegu oli esimese teosega, mida lubati sealt otseülekandes edastada. Eesti publikuni jõuab teos esmakordselt.

Annika Lõhmus